Juba rohkem kui 15 aastat olen ma aasta alguses kirjutanud endale ülesse enda aasta eesmärgid.
No kes meist ei oleks endale lubanud: „Nüüd ma hakkan seda asja oma elus teisiti tegema!“. Hakkan regulaarselt trennis käima, lõpetan magusa söömise, olen rohkem olemas oma laste jaoks, loen igal õhtul vähemalt 10 lehekülge raamatut, õpin kitarri mängima jne. See nimekiri asjadest, mida oleme soovinud oma elu jooksul enda suhtumises või käitumises muuta on lõputu.

Hetkel, kui sa neid muudatusi plaanid on sinu sees selgus, enesekindlus ja jõud, et see kõik nii ka läheb. Ja ometigi jäävad nii paljud meie head kavatsused sellesse hetkesse, kui me neid kavandasime ja nende elluviimisega alustasime. Ikka ja jälle avastame ennast tegemas asju ja elamas oma elu nii nagu me seda aastakümneid teinud oleme. Ühel hetkel võime endale isegi hakata sisendama: „Aga see olengi mina, miks ma peaksin muutuma teistsuguseks kui ma olen?! Mis selles siis halba on, kui ma regulaarselt trenni ei tee? Ma olen hetkel ju terve ja energiat on ka“.

Ikka ja jälle olen ka mina leidnud end osasid eesmärke vaadates tõdemuselt: „Sinna see hea kavatsus siis jäi!“.

Meie päevad on täis askeldamist – olulisemad tegevused vahelduvad vähem oluliste tegevustega, siis uni ning jälle otsast peale. Ühel hetkel avastasin oma aasta eesmärkide peale mõeldes, et uued asjad ei saagi minu ellu tulla, sest nende jaoks lihtsalt ei ole kohta. Kõik päevad on täis tegevusi, ning need tegevused on piisavalt jõulised, et öelda uutele harjumustele: „Stopp! Mina olin esimesena! Esmalt mina ja siis sina!“  Ja uued harjumused ootavad.

Sellele arusaamisele jõudes otsustasin, et teen oma igapäevases askeldamises puhastuse ehk detox’i. Teisisõnu viskan välja või vähendan kõiki need tegevusi, mis mind ei teeni ja mille arvelt saan aega uute harjumuste või hobide jaoks.
Selline tuli minu loobumiste nimekiri, millest alustasin:

• Uudised ja sotsiaalmeedia – mul oli kombeks ikka väga sageli haarata telefon ja visata pilk Postimehe uudistele, Facebooki, Instagtammi, LinkedIn’i. Kui palju ma päevas selle peale aega kulutasin? Ma arvan, et väga palju. See aeg kadus 10-15 min kaupa.

Paar kuud tagasi loobusin: telefonist uudiste tarbimisest, Facebook ja LinkedIN’i jaoks võtan aja korra päevas või paari päeva tagant. Olen jätkuvalt elus.

• Teler – see pereliige on minu peale ilmselt väga solvunud, sest olen teleri vaatamise viinud praktiliselt nullini. Isegi taustaks ei lase sellel enam mängida.
• E-mailid – võtsin ennast välja praktiliselt kõigist maililistidest, millesse mind kunagi on pandud või millega olen ise liitunud. Alguses oli väga imelik tunne, sest e-mailide virr-varr vähenes trastiliselt. Kas ma võitsin aega? Kindlasti – postkastis on nüüd praktiliselt ainult need kirjad, mis on vahetult mulle suunatud.
• Pikale venivad kohtumised – avastasin oma päevi vaadates kui palju ma kipun minema kaasa tööalaste aruteludega, mis venivad üle aja. Justkui kaotaksin ajataju. Hakkasin enda jaoks kohtumisi lühendama. Kui olen kohtumiseks leppinud kokku 45 min, siis peame otsusteni jõudma selle aja sees, mitte laskma kohtumisel venida 1,5 tunniseks. Distsiplineerin ennast lahkuma kohtumistelt, kus ma lisaväärtust ei loo või kus minu poolt vajatav sisend on juba antud.

See nimekiri läheb iga nädalaga pikemaks. Mida pingsamalt ma ennast jälgin seda selgemini märkan neid ajavargaid, kes seisavad minu heade kavatsuste teel ja hüüavad: „Mina olin siin enne! Esmalt mina siis kõik uus!“.

Jälgi nädala jooksul tähelepanelikult oma päevi – pane endale kirja, millised on Sinu ajavargad. Viska nad välja või piira nende laamendamist Sinu päevades. Alles siis, kui sa suudad kontrollida oma enda ajaröövleid tekib aeg millegi uue toomiseks oma ellu.

Mind on viimaste aastate jooksul aja teemal köitnud üks raamat ja üks TED’i esinemine:

• Michael Ende raamat „MOMO ehk Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi“
• TEDx Talk: Rory Vaden „How To Multiply Your Time“